Spiraalmudel on tarkvaraarenduse elutsükli mudel, mille keskmes on riskide hindamine ja arendus, mis
toimub ringidena ehk spiraali kujuliselt. Iga ring ehk tsükkel koosneb tulemuse hindamisest, planerimisest
riskide analüüsist ja prototüübi loomisest. Spiraalmuudelis saab vajadusel alati tagasi minna varasematesse sammudesse,
mis teeb selle painlikumaks kui lineaarsed mudelid, nahu kosemudel.
Spiraalmudelis on neli põhietappi, mida korratakse igas tsüklis üha täpsemal ja detailsemal
tasemel. Iga ringi jooksul täidetakse järgmised sammud: Eesmärkide seadmine, riskide hindamine,
arendus ja testimine ning järgmise tsükli planeerimine.
Selles sammus pannakse paika, mida soovitakse antud arendustsüklis saavutada.
Täpsustatakse nii funktsionaalsed ku ka mittefunktsionaalsed nõuded ning lepitakse kokku,
millist osa süsteemist hakatakse arendama. Kuna spiraalmudel on iteratiivne, ei pea
kogu süsteemi nõuded alguses täilikult valmis olema.
See on kõige tähtsam ja iseloomulikum etapp. Siin hinnatakse võimalikke probleeme,
mis võivad takistada projekti õnnestumist, näiteks tehnoloogilsed riskid, teadmiste
puudumine või ajariskid. Sageli tehakse sel etappil väike prototüüp, et kontrollida,
kas planeeritav lahendus on realistik ja toimib.
Peale riskide hindamist arendatakse välja see osa süsteemist, mis vastavas tsüklis
plaanitud sai. Arendus võib olla kas lihtne prototüüp või juba funktsionaalne moodul.
Valminud osa testitakse, et veenduda selle töökorras toimimises ja vastavuses seatud
eesmärkidele. Testimise põhjal otsustatakse, mida tuleb muuta või täiustada.
Kui tsükli töö on läbi, hinnatakse tulemusi ja otsustatakse, kuidas projektiga edasi minna.
Koostatakse järgmise arendusringi plaan: mida täpsustada, mida juurde arendada ja milliseid
riske järgmises etapis käsitleda. Seejärel algab uus “ring” spiraalis.
